Lugu kirjaniku külaskäigust tema teose „Mälestused“ stiilis. Teksti autor: Merike Kase
Ma olen kirjanik. Elan Tallinnas. Eesnimeks Andrus ja perenimeks see paljude jaoks raskesti käänatav Kivirähk. Vahel juhtub, et satun suurlinnast Lõuna-Eestisse. Sel korral jõudsin sinna napilt enne sügise tulekut, sest 22. septembril, mil ma Nuustakule sõitsin, algas õhtul sügis. Nii et külastasin väikelinna ikkagi suvel.
Miks ma talvepealinna läksin? No eks kutsuti. Ja kui kutsutakse, tuleb minna! Raamatu aasta ka veel ja puha. Kohtusin Karuoti, Pähklipureja ja Sajajalgse rühma lastega. Küll meil oli põnev. Alguses ma lugesin neile mõned lood oma raamatutest, mis kenasti saalis ootasid. Põnnid küsisid mult igasuguseid asju. No et, kuidas ma kirjanikuks sain ja milline on mul enda kirjutatud raamatutest lemmik või et, kuidas kirjanikuks saada. Vastasin ausalt, et lihtsalt hakkasin kirjutama ja kõik on lemmikud. Avaldasin saladuse, et kirjanikuks ei saagi õppida, tuleb lihtsalt hakata sõnu ritta seadma ja nii ongi. Kui on lugejaid, siis oledki kirjanik. Mul õnneks huvilisi on, kolm rühmatäit kindlasti. Suured inimesed küsisid ka. Uuriti, et kuidas erinevad üksteisest lastele ja täiskasvanutele kirjutamine. Mis ma oskan kosta? Ega ei erinegi, tulemus on lihtsalt teine.
Rõõmsasti jagasin kõigile autogramme ja tegime ühispilte. Ma pole ise lasteaias käinud, no läks kuidagi nii, aga võin uhkusega öelda, et olen lasteaias söönud. See hea tegevus toimus Krõlli rühmas. Nägin võimalust seal tukastamiseks ka, sängid kõik laiali laotatud ja puha. Paraku pidin lõunaunest loobuma, sest mind oodati järgmises kohas. Haarasin kingitused ehk jutu- ja pildiraamatu kaasa. Nii palju, kui jõudsin piiluda, olid lapsed ise pildiraamatu koostanud. Oi, kui põnev, sest eks ta minu juttude ainetel ole! Õues hüüdsid rõõmsad mudilased nii toredasti: „Head aega, Andrus Kivirähk!“
Lasteaiast minnakse kooli. Küll ma juba tean, kuigi olen lasteaias ainult esinenud ja söönud. Igatahes vantsisin siis mõnisada meetrit edasi ja seal need õpilased mind ootasidki. Õhtupoole sõitsin ühistranspordiga kenasti pealinna tagasi. Ahjaa … 22. septembril sündis uus sügis, kuid siis tähistati ka rahvusvahelist autovaba päeva. Aga see minusse väga ei puutu, sest mul juhiluba polegi.
Fotod: Merike Kase, Kirli Keemu
