Omedetou gozai masu!

Ehk jaapani keelest tõlgituna: “Palju õnne!”

Õnnesoovid kõlasid Võrukaelas vastlapäeval, mil tähistasime Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Pidu algas traditsioonilise kätlemisega, millele järgnes Eesti rahvariiete uurimine. Kodumaad olid lisaks kohalike õnnitlema tulnud ka eri rahvuste esindajad. Nägime marokolasi, jaapanlasi, türklasi, sakslast, itaallast, kuubalast jne jne. Isegi Inglismaa kuninganna ja Taani printsessid olid kohal. Kuulsime, kuidas kõlab “tere” türgi (merhaba) ja jaapani keeles (konnichiwa). Viimases keeles kostusid peol isegi õnnesoovid. Pidu lõppes loomulikult kiluvõileibadega.

Regilaulust Valgeveneni

20. veebruaril tähistasime Pähklikeses Eesti sünnipäeva. Kohale olid tulnud eri rahvuste esindajad. Mesimummid (peo korraldajad) esitasid regilaulu, Lepatiinud tantsisid nagu lätlased, Krõllid kehastusid matrjoškadeks, Otikesed keerutasid sombreerosid, Pähklipurejad õõtsutasid leisid, Sajajalgsed esinesid ingliskeelse õnnitlusega, logopeed laulis valgevenekeelset laulu. Igale rühmale oli üllatuseks küpsisetort.

Lumi ja jää peidavad end Maru-Mürades

Jaanuaris oli Maru-Mürade läbivaks õppe- ja kasvatustegevuse teemaks Antarktika ja Arktika. Teema omandamisele aitasid suuresti kaasa erinevad käelised tegevused. Näiteks valmis jääkarule eraldi spetsiaalne jää- ja lumeala (eriti magusast materjalist – suhkrust) ning iga lapse viis sõrme said jääkaru kehaosadeks. Väidet, et jääkarud söövad pingviine, oskavad Maru-Mürad igatahes ümber lükata, sest… ühed elavad ju Antarktikas ja teised Arktikas. Jääkaru ei tea pingviinidest midagi ja vastupidi. Kes kus elab, tuleb lugejal endal välja uurida.

 

Otikesed otsisid ja leidsid sõpru

Sõpra vajab iga laps,
siis on kokku meid ju kaks.
Koos on vahva mänge luua,
kordamööda kommi tuua…

Otikese rühma lapsed otsustasid, et lähevad endale sõpru juurde otsima. Koos õpetajatega mindi külla Võrukaela majja, Mürakarude rühmale. Seal võtsid meid vastu toredad lapsed ja tegusad õpetajad Annika, Liana ja Järvi. Lapsed tutvusid Võrukaela maja ruumide ja rühmadega ning said ka kokatädiga juttu puhuda. Seejärel oli tore tutvumisring, milles kõik said teada üksteise nimed, vanused. Pärast seda polnud enam pikka juttu ja läks mänguks. Uute sõpradega mängiti igasuguseid toredaid mänge, näiteks “Kuuma kartulit.” Üllatuseks pani õpetaja Annika keerlema discokuuli, mägima muusika – läks lõbusaks tantsuks. Kui tantsud tantsitud, oli aeg kommi süüa ja muljeid vahetada. Lõpetuseks said lapsed lustida Võrukaela õuealal ning seejärel oligi aeg sõpradega hüvasti jätta…

Veelkord suur aitäh toredale Võrukaela perele!

Suured ja väikesed Otikesed

Pähklipurejad uurisid mannavahtu

Kolmandal veebruaril käisid Pähklipurejad Valgesoo rabas, et osa saada RMK õppeprogrammist “Rabast põlismetsa”. Alustuseks selgus, et raba on nagu mannavaht – äärtes on tunduvalt rohkem vett kui keskel (täpselt samamoodi on mannavahu ja piimaga). Jah, raba saab võrrelda mannavahuga, kuid nagu võrreldavate puhul ikka, on neil ka erinevusi. Kui mannavaht kausis aina väheneb, siis rabaga on vastupidi – aastatega ta ainult suureneb. Kui saime ülesandeks leida jõhvikaid, ei pidanud kaua otsima. Leitud vitamiinipallid sõime loomulikult ära. Selgus, et kõik marjad, mida võib rabast leida, on söödavad. Erinevalt metsamarjadest, mille puhul peab alati olema väga kindel, kas leitu sobib süüa või mitte. Peale rüüpasime rabavett, mis on allikavee kõrval üks puhtamaid. Seda muidugi tingimusel, et joomiseks võetakse vett laudteest kaugemalt. Kui olime metsa jõudnud, märkasime kohe hiigelsuuri kuklasepesasid. Arvasime, et kuklased elavad talve üle magades, kuid selgus, et nii see ei ole. Tegelikult on nad täiesti ärkvel – ootavad sügaval maa sees sooja kevadpäikest. Matka lõpuks ronisid julgemad vaatetorni tippu, et oma silmaga läbitud rada kõrgemalt üle vaadata.

Kolm karu lasteaias – soe talv ei lase uinuda või oli ka muud põhjust?

Teine veebruar on kahtlemata tähtis kuupäev, sest sellesse päeva mahub vähemalt üks aastapäev, rahvakalendri tähtpäev ja sünnipäev. Kes vaatamata soojale talvele on mõne neist maha maganud, siis täpsemalt on need kolm: Tartu rahulepingu 100. aastapäev, küünlapäev ja Võrukaela sünnipäev. Kolmandal veebruaril tähistasime Võrukaelas ennekõike oma 29. sünnipäeva, mis möödus laulu, pillimängu ja tantsuga ning loomulikult ei puudunud pidupäevast ka tordid. Magusad ampsud tehti nii nagu Võrukaelas tavaks on saanud – ikka ise! Kuna talv on sel aastal eriti soe, siis olid sünnipäevalast õnnitlemas ka kolm mitte eriti unist karuotti, kes samuti peost osa võtsid.

Pähklike puhkab: 22.06-19.07 Võrukael puhkab: 20.07-16.08

Kui varasemalt oli lapsevanemal võimalus taotleda osalustasust vabastust, siis nüüd enam osalustasust vabastust taotleda ei saa.

Meie jõulutervitus Terevisioonis

Selle aasta viimane Terevisioon läks eetrisse Otepäält. Intervjuude vahele olid pikitud ka erinevad jõulutervitused, millest üks oli meie Pähklipurejate rühmalt. Luuletusest, laulust ja headest soovidest koosnevat etteastet saab järele vaadata ERRi kodulehel https://etv.err.ee/1010703/terevisioon (46sekundiline etteaste algab 00.33.14).

Isemoodi jõuludel oli ka lõunalaud isemoodi

Isemoodi jõulud
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas,
ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma (O. Saar).

Kui Olivia Saar luuletab isemoodi jõuludest, siis Võrukaelad sõid isemoodi lõunasööki. Saabuvat jõuluaega tähistasid Maru-Mürad ja Mürakarud lausa ühise piduliku jõululõunaga. Menüüs oli loomulikult jõulupraad (keedukartul, kaste, ahjuliha, verivorst, hapukapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos). Pidulikkust lisas sündmusele, et iga lõunataja reserveeritud koht oli märgistatud nimelise sildiga. Ja need sildid olid väga erilised: lapsed ja õpetajad valmistasid igaüks oma sildi ise.

Piparkookidest said PIPARkoogid

Kui meisterpagarid linna peale läksid, ei jäänud väikestel pagaritel üle muud kui ise piparkoogitaigen valmis teha. Kõik läks ladusalt kuni piparkookide maitsmiseni. Nii kui piparkook kellegi suhu läks, tuli see sama kiiresti sealt välja kui sisse läks: need olid tõeliselt vastikud! Põhjus oli lihtne: ühe teelusikatäie asemel läks taignasse üks klaasitäis pipart. Ikkagi PIPARkoogid ju. Väikesed pagarid olid kavalad ja määrisid “hõrgutisi” pähe rebastele, kes ei tahtnud alguses piparkookide eest sentigi maksta. Eriti veel pärast seda, kui nad neid maitsta olid saanud. Kavalad pagarid selgitasid, et varastatud piparkoogid maitsevadki halvasti. Nii selguski, et ka rebaseid on võimalik üle kavaldada.

X