Rubriik: Uudised ja teated

Selle aasta viimane Terevisioon läks eetrisse Otepäält. Intervjuude vahele olid pikitud ka erinevad jõulutervitused, millest üks oli meie Pähklipurejate rühmalt. Luuletusest, laulust ja headest soovidest koosnevat etteastet saab järele vaadata ERRi kodulehel https://etv.err.ee/1010703/terevisioon (46sekundiline etteaste algab 00.33.14).

Isemoodi jõulud
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas,
ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma (O. Saar).

Kui Olivia Saar luuletab isemoodi jõuludest, siis Võrukaelad sõid isemoodi lõunasööki. Saabuvat jõuluaega tähistasid Maru-Mürad ja Mürakarud lausa ühise piduliku jõululõunaga. Menüüs oli loomulikult jõulupraad (keedukartul, kaste, ahjuliha, verivorst, hapukapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos). Pidulikkust lisas sündmusele, et iga lõunataja reserveeritud koht oli märgistatud nimelise sildiga. Ja need sildid olid väga erilised: lapsed ja õpetajad valmistasid igaüks oma sildi ise.

Kui meisterpagarid linna peale läksid, ei jäänud väikestel pagaritel üle muud kui ise piparkoogitaigen valmis teha. Kõik läks ladusalt kuni piparkookide maitsmiseni. Nii kui piparkook kellegi suhu läks, tuli see sama kiiresti sealt välja kui sisse läks: need olid tõeliselt vastikud! Põhjus oli lihtne: ühe teelusikatäie asemel läks taignasse üks klaasitäis pipart. Ikkagi PIPARkoogid ju. Väikesed pagarid olid kavalad ja määrisid “hõrgutisi” pähe rebastele, kes ei tahtnud alguses piparkookide eest sentigi maksta. Eriti veel pärast seda, kui nad neid maitsta olid saanud. Kavalad pagarid selgitasid, et varastatud piparkoogid maitsevadki halvasti. Nii selguski, et ka rebaseid on võimalik üle kavaldada.

Kolmanda advendi puhul rõõmustasid Sajajalgsed meid jõuluetendusega. Kõik algas sellest, et sügavat uinakut teinud karu ärkas üles, sest kuulis haledat nuttu. Ta ei saanud aru, kes ja kus nutab. Ei lumehaldjas ega kuu osanud talle vastata. Lõpuks suunas täheke valguskiire õigesse kohta ning seal see pisaralombist ümbritsetud äratuskell oligi: selgus, et kurvas tujus oli jänku. Kurbuse põhjuseks oli kadumaläinud metsalagendiku kuusk. Otsustati, et kõige paremini teab kuuse asukohta kindlasti reinuvader. Alguses tundus siiski, et rebasel on mõttes ainult tiivad ja koivad – oli tal tulelgi parasjagu kanake valmimas, – kuid lõpuks saadi temalt juhtnöör, kuhu minna. Otsingud viisid metsaelanikud lasteaia saali, kust nad leidsidki kuusekese, ehteis ja puha. Võib ju tunduda, et lugu lõppes kurvalt, sest kuuseke raiuti maha ja viidi oma kodust ära. Tegelikult oli kõik hästi, sest kuuseke jättis maha seemned, millest tärkab peagi mitu-mitu uut kuusekest. 

Täname kõiki Pähklikese lapsevanemaid, kes tõid lasteaeda annetusi Valga koduta loomade varjupaiga jaoks. Kolmanda advendi järgsel päeval toimetasime kingitused kohale. Lasteaeda esindasid Kristi Sajajalgsetest ning Kaarel ja Karmella-Ly Pähklipurejatest. Lapsed nägid kohapeal kassipoegi, kasse ja koeri. Varjupaiga töötajad olid meile väga tänulikud.

10. detsembril oli Mürakarude jõulupäev, mille hommikupoolik möödus Urvaste liikluslinnaku jõulumaal. Meid võttis vastu päkapikk, kes juhatas külalised päkapikulõkse täis teed pidi kuusikusse. Ulakas mehike tahtis meiega hakata kuuse otsa ronima, aga metsahaldjas võttis päkapiku hoogu vähemaks ja asi laabus hoopis ümber kuuse tantsimisega. Jõulumaal oli igasuguste loomade jälgi, mille vahelt tuli leida jõuluvana jäljed ja mööda neid edasi liikuda. Taadi jälg oli kergesti eristatav oma punase värvi järgi. Jälgi mööda liikumine oli edukas, sest ühel hetkel pärast meisterdamist ja kuuse ehtimist oligi ta kohal – ehtne jõulumees. Edasi läks nagu ikka – kes luges luuletust, kes lõi patsu, kes laulis. Igaüks sai taadile kõrva sosistada oma soovi. Üks soov oli nii teistsugune, et punakuub kommenteeris seda valjult, öeldes: “Kas üheotsapilet või tagasi ka?”. Soovija leidis, et jõuluvanalt võiks saada üheotsapileti Ameerikasse. Tagasisõidupileti pidavat ostma ema. Hommikupoolik lõppes keeksikese söömise ja tee joomisega. 

Otikesed rändasid teisel advendihommikul ringi ja otsisid maad, kus on kõige paremad jõulud. Reisiti Mehhikosse, kus kestavad lõbusate laulude ja tantsudega jõulud lausa terve kuu. Need on ju küll toredad jõulud? Kui aga külalised Mehhikost meie lastele toredat tantsu õpetasid, selgus, et see on meie laste jaoks liialt lärmakas. Seejärel reisiti Havaile, kus tuuakse jõulupuu kohale laevaga ja jõuluvana ise tuleb… surfilauaga! Kõik on ju jõuludeks olemas? Ent siiski: kui külla tulid Havai lapsed ja hakkasid havaikeelset jõululuuletust õpetama, osutus see meie laste jaoks liiga keeruliseks. Reisiti ka veel Indiasse – seal joogamaal peaks küll valitsema jõulurahu? Selgus hoopis, et Indias ei olegi jõulupuud ja liiklus on nii tihe, et jõuluvana võib seal kergesti ära eksida. India lapsed näitasid, kui tihe liiklus on Indias ja juhtuski nii, et jõuluvana jäi rikšade vahele ekslema. Nüüd oli asi selge – ruttu kuuse juurde ja ikka oma emakeelseid luuletusi ja laule õppima! Pole oluline, kas oled Indias või Mehhikos, Havail või Eestis – kõige paremad jõulud on seal, kus on Sinu jaoks kallid inimesed. Imelist jõuluaega!

Tekst: Leana Pauskar ja Pilvi Levin

 

Meie väikesed päkapikud – Sajajalgsed, Pähklipurejad ja Otikesed – seadsid teisel detsembril sammud Otepää gümnaasiumisse. Advendihommikul tervitati kõiki koolilastest ja -õpetajatest päkapikke. Meie lapsed nägid palju vaeva – tantsisid, küpsetasid piparkooke, laulsid. Tantsuhoos kostunud koputused tõid kusagilt kohvilauast päkapikkude sekka ka veidi suurema päkapiku (logopeed Piia), kes kiitis usinaid abilisi ja lootis nende tööhoogu mõnusalt trepil istudes ja kohvi rüübates nautida. Usinalt toimetades võib aga nii mõndagi juhtuda ja nii läkski Piia kohvitass uppi. See ei morjendanud aga kedagi, sest advendiküünal sai süüdatud ja kõige tähtsamale ehk direktorile üle antud. Lasteaias seiklused jätkusid – Krõllid korraldasid advendihommiku, kus oli nukuteatri peategelaseks võluvõimetega päkapikk. Viimane muutis kõik paha heaks. Rahulikku advendiaega kõigile!

21. novembril olid kõigil Pähklikestel seljas suvised riided ning saalis kõrgusid palmid ja rippusid leid. Algas Pähklipurejate korraldatud kadriüritus. Esinema oli kutsutud üks ekspert-lapsevanem, kes rääkis ja näitas, kus asub Hawaii ning õpetas selgeks ka mõned havaikeelsed sõnad. Nüüd teame, kuidas on havai keeles tere (Aloha), aitäh (mahalo), pärg (lei). Kui kedagi tänada, siis tuleb nime ette lisada e ja ongi korrektne havaikeelne lause valmis. Näiteks Aitäh, Pähklipurejad! kõlab nii: Mahalo e Pähklipurejad! Huvitav oli kuulda, et havai keeles on ainult 13 häälikut, kuid sarnaselt eesti keelega (täpsemalt võru murdega) on mõlemas keeles olemas hõkk. Edasi läks pidu limbo, tantsude, rannapalli- ja veevannimänguga ning kõige lõpuks hakkas Hawaiil ka vulkaan purskama.

20. novembril külastasid Maru-Mürad ja Mürakarud Mehikoorma piirivalvepunkti. Külalistele räägiti, mida piirivalvurid igapäevaselt teevad ja näidati, missugused kentsakad lood on kaamerasilm kinni püüdnud. Näiteks jäid kaamerale vahele umbes 40 metssiga, kes miskipärast Venemaalt üle jää meie maale otsustasid tulla. Elevust tekitas võimalus minna pahategijatele mõeldud kongi. Üks poiss mõtles ja mõtles ning teatas siis, et tema pole midagi paha teinud ja seega kongi ei lähe. Enne vee peale minekut poseeriti kõikvõimalikel piirivalvuri tööks olulistel masinatel, alustades ATV-st ja lõpetades paadiga. Ja siis oligi käes hetk, kui kõik soovijad said hõljukiga sõita. Ikka alguses mõned meetrid maa peal, siis aga päris suurel kiirusel Lämmijärvel. Lõpetuseks uuriti, kes lastest tulevikus Mehikoormasse piirivalvurina tagasi tulevad. Vastuste põhjal võib oletada, et nii mõnelgi on see plaanis. Samas hüüdis üks laps, et tema tahab piirivalvuri asemel saada hoopis talumeheks. Eks me näe!