Üheotsapilet Ameerikasse, palun!

10. detsembril oli Mürakarude jõulupäev, mille hommikupoolik möödus Urvaste liikluslinnaku jõulumaal. Meid võttis vastu päkapikk, kes juhatas külalised päkapikulõkse täis teed pidi kuusikusse. Ulakas mehike tahtis meiega hakata kuuse otsa ronima, aga metsahaldjas võttis päkapiku hoogu vähemaks ja asi laabus hoopis ümber kuuse tantsimisega. Jõulumaal oli igasuguste loomade jälgi, mille vahelt tuli leida jõuluvana jäljed ja mööda neid edasi liikuda. Taadi jälg oli kergesti eristatav oma punase värvi järgi. Jälgi mööda liikumine oli edukas, sest ühel hetkel pärast meisterdamist ja kuuse ehtimist oligi ta kohal – ehtne jõulumees. Edasi läks nagu ikka – kes luges luuletust, kes lõi patsu, kes laulis. Igaüks sai taadile kõrva sosistada oma soovi. Üks soov oli nii teistsugune, et punakuub kommenteeris seda valjult, öeldes: “Kas üheotsapilet või tagasi ka?”. Soovija leidis, et jõuluvanalt võiks saada üheotsapileti Ameerikasse. Tagasisõidupileti pidavat ostma ema. Hommikupoolik lõppes keeksikese söömise ja tee joomisega. 

Kus on kõige paremad jõulud?

Otikesed rändasid teisel advendihommikul ringi ja otsisid maad, kus on kõige paremad jõulud. Reisiti Mehhikosse, kus kestavad lõbusate laulude ja tantsudega jõulud lausa terve kuu. Need on ju küll toredad jõulud? Kui aga külalised Mehhikost meie lastele toredat tantsu õpetasid, selgus, et see on meie laste jaoks liialt lärmakas. Seejärel reisiti Havaile, kus tuuakse jõulupuu kohale laevaga ja jõuluvana ise tuleb… surfilauaga! Kõik on ju jõuludeks olemas? Ent siiski: kui külla tulid Havai lapsed ja hakkasid havaikeelset jõululuuletust õpetama, osutus see meie laste jaoks liiga keeruliseks. Reisiti ka veel Indiasse – seal joogamaal peaks küll valitsema jõulurahu? Selgus hoopis, et Indias ei olegi jõulupuud ja liiklus on nii tihe, et jõuluvana võib seal kergesti ära eksida. India lapsed näitasid, kui tihe liiklus on Indias ja juhtuski nii, et jõuluvana jäi rikšade vahele ekslema. Nüüd oli asi selge – ruttu kuuse juurde ja ikka oma emakeelseid luuletusi ja laule õppima! Pole oluline, kas oled Indias või Mehhikos, Havail või Eestis – kõige paremad jõulud on seal, kus on Sinu jaoks kallid inimesed. Imelist jõuluaega!

Tekst: Leana Pauskar ja Pilvi Levin

 

Päkapikkude usinus sai hommikukohvile saatuslikuks

Meie väikesed päkapikud – Sajajalgsed, Pähklipurejad ja Otikesed – seadsid teisel detsembril sammud Otepää gümnaasiumisse. Advendihommikul tervitati kõiki koolilastest ja -õpetajatest päkapikke. Meie lapsed nägid palju vaeva – tantsisid, küpsetasid piparkooke, laulsid. Tantsuhoos kostunud koputused tõid kusagilt kohvilauast päkapikkude sekka ka veidi suurema päkapiku (logopeed Piia), kes kiitis usinaid abilisi ja lootis nende tööhoogu mõnusalt trepil istudes ja kohvi rüübates nautida. Usinalt toimetades võib aga nii mõndagi juhtuda ja nii läkski Piia kohvitass uppi. See ei morjendanud aga kedagi, sest advendiküünal sai süüdatud ja kõige tähtsamale ehk direktorile üle antud. Lasteaias seiklused jätkusid – Krõllid korraldasid advendihommiku, kus oli nukuteatri peategelaseks võluvõimetega päkapikk. Viimane muutis kõik paha heaks. Rahulikku advendiaega kõigile!

Mahalo e Pähklipurejad!

21. novembril olid kõigil Pähklikestel seljas suvised riided ning saalis kõrgusid palmid ja rippusid leid. Algas Pähklipurejate korraldatud kadriüritus. Esinema oli kutsutud üks ekspert-lapsevanem, kes rääkis ja näitas, kus asub Hawaii ning õpetas selgeks ka mõned havaikeelsed sõnad. Nüüd teame, kuidas on havai keeles tere (Aloha), aitäh (mahalo), pärg (lei). Kui kedagi tänada, siis tuleb nime ette lisada e ja ongi korrektne havaikeelne lause valmis. Näiteks Aitäh, Pähklipurejad! kõlab nii: Mahalo e Pähklipurejad! Huvitav oli kuulda, et havai keeles on ainult 13 häälikut, kuid sarnaselt eesti keelega (täpsemalt võru murdega) on mõlemas keeles olemas hõkk. Edasi läks pidu limbo, tantsude, rannapalli- ja veevannimänguga ning kõige lõpuks hakkas Hawaiil ka vulkaan purskama.

Piirivalvuriks või talumeheks – selles on küsimus

20. novembril külastasid Maru-Mürad ja Mürakarud Mehikoorma piirivalvepunkti. Külalistele räägiti, mida piirivalvurid igapäevaselt teevad ja näidati, missugused kentsakad lood on kaamerasilm kinni püüdnud. Näiteks jäid kaamerale vahele umbes 40 metssiga, kes miskipärast Venemaalt üle jää meie maale otsustasid tulla. Elevust tekitas võimalus minna pahategijatele mõeldud kongi. Üks poiss mõtles ja mõtles ning teatas siis, et tema pole midagi paha teinud ja seega kongi ei lähe. Enne vee peale minekut poseeriti kõikvõimalikel piirivalvuri tööks olulistel masinatel, alustades ATV-st ja lõpetades paadiga. Ja siis oligi käes hetk, kui kõik soovijad said hõljukiga sõita. Ikka alguses mõned meetrid maa peal, siis aga päris suurel kiirusel Lämmijärvel. Lõpetuseks uuriti, kes lastest tulevikus Mehikoormasse piirivalvurina tagasi tulevad. Vastuste põhjal võib oletada, et nii mõnelgi on see plaanis. Samas hüüdis üks laps, et tema tahab piirivalvuri asemel saada hoopis talumeheks. Eks me näe!

Jõuluootus ja “kauged” külalised

12. novembril lõppes Võrukaelas hingedeaeg ja algas jõuluootus. Selle raames avasime meie õuealal oleva jõulumaa. Hingedeajaga jätsime selleks aastaks hüvasti läbi tondimängu. Sõime küpsist ja kuulasime vaikuseminutite jutukest.

Jõuluaja ootus meelitas kohale ka külalised, sest juba järgmisel päeval käisid õuesõppeplatsil projektipäeva raames grillimas Otepää gümnaasiumi esimese klassi lapsed. Suur rõõm oli näha alles äsja meilt kooliteele saadetud lapsi!

      

Sajajalgsete kaisus oli 270 aastat

Päev pärast isade ja martide tähtpäeva külastasid Sajajalgsed Tartu Ülikooli botaanikaaeda. Õppeprogrammi “Nad kõik on taimed” raames tutvuti väga-väga paljude taimedega. Botaanikaaia õuealal paelus lapsi enim olga lehis, mille ümbermõõdu määrasime kaheksast lapsest koosneva keti abil. Samas saime teada, et kõnealune lehis on botaanikaaia vanim elus eksponaat – ta on maailmas eksisteerinud ligikaudu 270 aastat, mis tähendab, et ta oli oma kasvukohal juba enne seda, kui valmis botaanikaaed. Kasvuhoonetes ei saanud lapsed silmi kilpkonnadelt, papagoidelt, erinevatelt palmidelt, lihasööjataimedelt jne. Saime teada, et monstera vilja maitse on segu ananassi ja banaani maitsetest ning seda saab maitsta siis, kui külastada botaanikaaeda augustikuus. Nägime ka puuvillapuud, mille valge vatilaadne pluusimaterjal ajendas ühte last kindlalt teatama, et tema pluus on ju küll hoopis punast värvi.

Isad õppisid, robotid õpetasid, sandid jooksid

Kaisukarude isadepäeval said isad ja lapsed koos mängida ning õppida samal ajal programmeerimist. Iga isa meisterdas koos oma lapsega paberist kodu ning asetas selle mänguväljakule. Kodutee tuli leida programmeerimise teel. Kui programmeerimisel eksiti, jõuti hoopis naabri juurde. Kui Bee-Botid ja Blue-Botid olid kodutee leidnud, aidati ahvid banaanideni ja hiired juustuni. Programmeerimisvahendiks olid sedapuhku Ozo-Botid, kus rada loodi markeritega joonistades.

Lisaks isadepäevale tähistasid Kaisukarud ka mardipäeva: nende uksele koputasid naaberrühmade mardid, kes võeti rõõmuga vastu. Asjalikud mardid said külastuse lõpuks kommi. Mardinädalal tehti ka selle hooaja esimene lumememm.

Üle maa ja üle mere…

On suur rõõm, et meie lasteaia lapsed saavad sellel õppeaastal palju reisida. Kes põrutab Venemaale, kes sõidab Palmisaarele, kes käib ringi mööda kodumaad. Meie, Otikesed, plaanime ka sellel õppeaastal kindlasti palju rännata ja tutvuda lähemalt just Mehhiko kultuuri, tavade ja eluoluga. Sellest valikust lähtuvalt tähistasime 31. oktoobril rühmas justnimelt Mehhiko kuulsat surnutepüha (Dia de Muertos), mis haakub meie hingedepäevaga. Nagu Mehhikole kohane, pidutsesime toredal karnevalipeol, õppisime tantsima Mehhiko tantsu, tegime ise sidrunilimonaadigi. Mängu ja tantsu jagus küllaga. Kohale olid tulnud luukered, nõiad, printsessid, mitu tonti, ämblikmehed ja muud veidrad tegelased. Lapsed ei unustanud aga ära ka meie enda kadri- ja mardisante ning kinnitasid, et varsti hakkavad meie maalgi “sandimandid” jooksma. Nii et olge valmis, peagi võivad “sandimandid” olla just teie ukse taga!

Lugu Türgi sultanist ja tema pistrikust

Päev enne halloweeni kustusid hommikupoolikul nii Kaisukarudes kui Maru-Mürades tuled. Hämaruses sisenesid Mürakarude õpetajad Liana ja Annika. Külalised asetasid põrandale Türgi vaiba, led-küünla ja istusid lastega mõnusasse ringi. Mürakarud jutustasid väikestest jutuhuvilistest koosnevale publikule loo Türgi sultanist ja tema pistrikust. Kaasahaarav lugu kandis ideed, et oma sõpra tuleb alati aidata. Jutu järel räägiti Maru-Müradega Türgi sümboolikast ja kommetest. Siinkohal tulid appi väikesed Mürakarud, kes olid illustratsiooniks joonistanud Türgi lipu ja palee. Selgus, et Eestil ja Türgil on ka midagi ühist – mõlema riigi rahvusloomaks on hunt. Hubases ringis kallistati üksteist, sest Türgis on au sees üksteisega füüsilise kontakti hoidmine (kallistused, paid, musid). Loomulikult ei puudunud ka lavaši söömine. Nii mõnigi leidis, et see on nämma.

X