12. novembril lõppes Võrukaelas hingedeaeg ja algas jõuluootus. Selle raames avasime meie õuealal oleva jõulumaa. Hingedeajaga jätsime selleks aastaks hüvasti läbi tondimängu. Sõime küpsist ja kuulasime vaikuseminutite jutukest.

Jõuluaja ootus meelitas kohale ka külalised, sest juba järgmisel päeval käisid õuesõppeplatsil projektipäeva raames grillimas Otepää gümnaasiumi esimese klassi lapsed. Suur rõõm oli näha alles äsja meilt kooliteele saadetud lapsi!

      

Päev pärast isade ja martide tähtpäeva külastasid Sajajalgsed Tartu Ülikooli botaanikaaeda. Õppeprogrammi “Nad kõik on taimed” raames tutvuti väga-väga paljude taimedega. Botaanikaaia õuealal paelus lapsi enim olga lehis, mille ümbermõõdu määrasime kaheksast lapsest koosneva keti abil. Samas saime teada, et kõnealune lehis on botaanikaaia vanim elus eksponaat – ta on maailmas eksisteerinud ligikaudu 270 aastat, mis tähendab, et ta oli oma kasvukohal juba enne seda, kui valmis botaanikaaed. Kasvuhoonetes ei saanud lapsed silmi kilpkonnadelt, papagoidelt, erinevatelt palmidelt, lihasööjataimedelt jne. Saime teada, et monstera vilja maitse on segu ananassi ja banaani maitsetest ning seda saab maitsta siis, kui külastada botaanikaaeda augustikuus. Nägime ka puuvillapuud, mille valge vatilaadne pluusimaterjal ajendas ühte last kindlalt teatama, et tema pluus on ju küll hoopis punast värvi.

Kaisukarude isadepäeval said isad ja lapsed koos mängida ning õppida samal ajal programmeerimist. Iga isa meisterdas koos oma lapsega paberist kodu ning asetas selle mänguväljakule. Kodutee tuli leida programmeerimise teel. Kui programmeerimisel eksiti, jõuti hoopis naabri juurde. Kui Bee-Botid ja Blue-Botid olid kodutee leidnud, aidati ahvid banaanideni ja hiired juustuni. Programmeerimisvahendiks olid sedapuhku Ozo-Botid, kus rada loodi markeritega joonistades.

Lisaks isadepäevale tähistasid Kaisukarud ka mardipäeva: nende uksele koputasid naaberrühmade mardid, kes võeti rõõmuga vastu. Asjalikud mardid said külastuse lõpuks kommi. Mardinädalal tehti ka selle hooaja esimene lumememm.

On suur rõõm, et meie lasteaia lapsed saavad sellel õppeaastal palju reisida. Kes põrutab Venemaale, kes sõidab Palmisaarele, kes käib ringi mööda kodumaad. Meie, Otikesed, plaanime ka sellel õppeaastal kindlasti palju rännata ja tutvuda lähemalt just Mehhiko kultuuri, tavade ja eluoluga. Sellest valikust lähtuvalt tähistasime 31. oktoobril rühmas justnimelt Mehhiko kuulsat surnutepüha (Dia de Muertos), mis haakub meie hingedepäevaga. Nagu Mehhikole kohane, pidutsesime toredal karnevalipeol, õppisime tantsima Mehhiko tantsu, tegime ise sidrunilimonaadigi. Mängu ja tantsu jagus küllaga. Kohale olid tulnud luukered, nõiad, printsessid, mitu tonti, ämblikmehed ja muud veidrad tegelased. Lapsed ei unustanud aga ära ka meie enda kadri- ja mardisante ning kinnitasid, et varsti hakkavad meie maalgi “sandimandid” jooksma. Nii et olge valmis, peagi võivad “sandimandid” olla just teie ukse taga!

Päev enne halloweeni kustusid hommikupoolikul nii Kaisukarudes kui Maru-Mürades tuled. Hämaruses sisenesid Mürakarude õpetajad Liana ja Annika. Külalised asetasid põrandale Türgi vaiba, led-küünla ja istusid lastega mõnusasse ringi. Mürakarud jutustasid väikestest jutuhuvilistest koosnevale publikule loo Türgi sultanist ja tema pistrikust. Kaasahaarav lugu kandis ideed, et oma sõpra tuleb alati aidata. Jutu järel räägiti Maru-Müradega Türgi sümboolikast ja kommetest. Siinkohal tulid appi väikesed Mürakarud, kes olid illustratsiooniks joonistanud Türgi lipu ja palee. Selgus, et Eestil ja Türgil on ka midagi ühist – mõlema riigi rahvusloomaks on hunt. Hubases ringis kallistati üksteist, sest Türgis on au sees üksteisega füüsilise kontakti hoidmine (kallistused, paid, musid). Loomulikult ei puudunud ka lavaši söömine. Nii mõnigi leidis, et see on nämma.

29. oktoobril käis külas mustkunstnik Marko, kes tegi lastega koos uskumatuid trikke. Kõik nägid, kuidas alguses täiesti tühja kotti ilmusid järgemööda eri värvi rätikud, salvrättidest võluti välja ehtne tuvi, metallrõngad ühendati omavahel pelgalt pealepuhumise abil. Ürituse lõpetuseks said kõik teha mustkunstniku abilisele (küülikule) pai ning õppida selgeks ühe triki, mida kodus vanematelegi teha. Üritus oli üllatusmomentidest tulvil nii laste kui täiskasvanute jaoks.

Meie lasteaia koolieelikud osalesid Otepää päästekomando korraldatud koolitusel “Tulest targem!” Lapsed said kinnistada teemakohaseid teadmisi ja käia päästeautos, täiskasvanud kuulsid huvitavaid faktiteadmisi. Aasta pärast kooliteel sammuvad lapsed teadsid täpselt, kus võib põlevat küünalt hoida ja kus mitte ning miks peab igas majapidamises olema suitsuandur. Samuti vastasid nad ühest suust õigesti, missugusele numbrile tuleb hädaolukorra puhul helistada. Päästjad selgitasid, et sageli teavad lapsed seda numbrit isegi paremini kui täiskasvanud. Koolieelikutele anti ülesandeks ootamatult oma vanema või vanavanema käest küsida: “Missugused numbril peab helistama, kui vajad päästjate abi?”. Koolitajate kogemus ütleb, et õige vastuse kõrval (112) võib kõlada nii 911 kui 110. Kui lastelt küsiti, kas keegi tahab suurena saada päästjaks, kõlasid nii jaatused kui eitused. Oleks tore, kui mõni jaatus saaks kunagi tõeks ja just mõne tüdruku jaatus, sest 2019. aastal on kogu Eestimaal kokku ainult kaks naissoost päästjat. Kaasahaarav koolitus lõppes päästeauto uurimisega ning julgemad said tähtsasse masinasse isegi sisse ronida.

 

 

Üks kesknädal oli Võrukaelas tavapärastest sootuks erinev. Lapsed ja vanemad märkasid seda juba lasteaeda tulles, sest varjualune säras väikestest tulukestest, mis kutsusid hoovile jäämagi. Ahvatlev valgus oli edukas, sest õuepäeva raames jäidki kõik lapsed ja õpetajad terveks päevaks õue. Omapärase päeva raames valmisid kunstitööd, millel erisugused värvitud kummikud. Lisaks said lapsed oma fantaasia tööle panna kasutades mänguvahendina näiteks puitmaterjali. Liikumisõpetaja eestvedamisel mängiti kettagolfi. Õuepäev küll, aga ometi viibisid Mürakarud teistest veidi rohkem ruumis sees – kuidas nii? Nimelt käisid nad Nurga Konsumis ostlemas. Külastuse järelkaja on olnud suurepärane: meie lapsed olid väga-väga viisakad ja oskasid poes õigesti toimetada. Päeva lõpetuseks olid kirsina tordil õhtuooteks pannkoogid.

Selleks, et püsida tervena, tuleb hoolega pesta käsi ning olla füüsiliselt aktiivne. Seda teab vist küll igaüks meist. 15. oktoobril pöörati ülemaailmselt tähelepanu kätepesule – oli rahvusvaheline kätepesupäev. Meie lisasime sellele päevale ka füüsilise aktiivsuse – korraldasime sportliku perepäeva.  Erinevates keskustes sai iga lapsevanem koos oma pisikesega testida kehalist võimekust. Kuna sel õppeaastal uurime erinevaid maid ja rahvaid, siis olid liikumismängudki valitud sellest lähtuvalt. Krõllide juures mängiti Hispaania saapa mängu. Mängus pidid lapsevanem ja laps olema tähelepanelikud: kui kurikas (saapa asendaja) pandi nende selja taha, tuli joosta nii väledalt kui võimalik. Türgis (Mesimummide rühma juures) tuli loota koostööoskusele, sest mängiti Türgi salli puudutamise mängu. Veel sai põrgatada korvpalli, takistada ringi sees olijate väljapääsemist ning kehastuda kiviks või puuks. Üritus nõudis füüsilist aktiivsust täiel määral. Seda kinnitab ühe isa lause teisele: “Nonii, tänane trenn on tehtud!” Kui kodus käedki pestud said, kasvas tõenäosus tervena püsida mitu korda.

Otikesed on juba mõnda aega süvenenud Edgar Valteri loomingusse, iseäranis just pokudesse. Ammutatud piisavalt teadmisi, mindi kolletamispäeval neid tutsakaid ka ise oma silmaga üle vaatama. Kolletamispäeva kolletamisi varjutas küll vihmasabin, kuid väikesed huvilised ei lasknud end sellest heidutada. Nähti nii looduslikke kui muinasjutu-pokusid. Lastele pakkus rõõmu, kui sai ise end tarnamättaks teha – riideribad pähe ja oldigi pokud valmis.