Pähklipurejad uurisid mannavahtu

Kolmandal veebruaril käisid Pähklipurejad Valgesoo rabas, et osa saada RMK õppeprogrammist “Rabast põlismetsa”. Alustuseks selgus, et raba on nagu mannavaht – äärtes on tunduvalt rohkem vett kui keskel (täpselt samamoodi on mannavahu ja piimaga). Jah, raba saab võrrelda mannavahuga, kuid nagu võrreldavate puhul ikka, on neil ka erinevusi. Kui mannavaht kausis aina väheneb, siis rabaga on vastupidi – aastatega ta ainult suureneb. Kui saime ülesandeks leida jõhvikaid, ei pidanud kaua otsima. Leitud vitamiinipallid sõime loomulikult ära. Selgus, et kõik marjad, mida võib rabast leida, on söödavad. Erinevalt metsamarjadest, mille puhul peab alati olema väga kindel, kas leitu sobib süüa või mitte. Peale rüüpasime rabavett, mis on allikavee kõrval üks puhtamaid. Seda muidugi tingimusel, et joomiseks võetakse vett laudteest kaugemalt. Kui olime metsa jõudnud, märkasime kohe hiigelsuuri kuklasepesasid. Arvasime, et kuklased elavad talve üle magades, kuid selgus, et nii see ei ole. Tegelikult on nad täiesti ärkvel – ootavad sügaval maa sees sooja kevadpäikest. Matka lõpuks ronisid julgemad vaatetorni tippu, et oma silmaga läbitud rada kõrgemalt üle vaadata.

Kolm karu lasteaias – soe talv ei lase uinuda või oli ka muud põhjust?

Teine veebruar on kahtlemata tähtis kuupäev, sest sellesse päeva mahub vähemalt üks aastapäev, rahvakalendri tähtpäev ja sünnipäev. Kes vaatamata soojale talvele on mõne neist maha maganud, siis täpsemalt on need kolm: Tartu rahulepingu 100. aastapäev, küünlapäev ja Võrukaela sünnipäev. Kolmandal veebruaril tähistasime Võrukaelas ennekõike oma 29. sünnipäeva, mis möödus laulu, pillimängu ja tantsuga ning loomulikult ei puudunud pidupäevast ka tordid. Magusad ampsud tehti nii nagu Võrukaelas tavaks on saanud – ikka ise! Kuna talv on sel aastal eriti soe, siis olid sünnipäevalast õnnitlemas ka kolm mitte eriti unist karuotti, kes samuti peost osa võtsid.

Meie jõulutervitus Terevisioonis

Selle aasta viimane Terevisioon läks eetrisse Otepäält. Intervjuude vahele olid pikitud ka erinevad jõulutervitused, millest üks oli meie Pähklipurejate rühmalt. Luuletusest, laulust ja headest soovidest koosnevat etteastet saab järele vaadata ERRi kodulehel https://etv.err.ee/1010703/terevisioon (46sekundiline etteaste algab 00.33.14).

Isemoodi jõuludel oli ka lõunalaud isemoodi

Isemoodi jõulud
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas,
ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma (O. Saar).

Kui Olivia Saar luuletab isemoodi jõuludest, siis Võrukaelad sõid isemoodi lõunasööki. Saabuvat jõuluaega tähistasid Maru-Mürad ja Mürakarud lausa ühise piduliku jõululõunaga. Menüüs oli loomulikult jõulupraad (keedukartul, kaste, ahjuliha, verivorst, hapukapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos). Pidulikkust lisas sündmusele, et iga lõunataja reserveeritud koht oli märgistatud nimelise sildiga. Ja need sildid olid väga erilised: lapsed ja õpetajad valmistasid igaüks oma sildi ise.

Piparkookidest said PIPARkoogid

Kui meisterpagarid linna peale läksid, ei jäänud väikestel pagaritel üle muud kui ise piparkoogitaigen valmis teha. Kõik läks ladusalt kuni piparkookide maitsmiseni. Nii kui piparkook kellegi suhu läks, tuli see sama kiiresti sealt välja kui sisse läks: need olid tõeliselt vastikud! Põhjus oli lihtne: ühe teelusikatäie asemel läks taignasse üks klaasitäis pipart. Ikkagi PIPARkoogid ju. Väikesed pagarid olid kavalad ja määrisid “hõrgutisi” pähe rebastele, kes ei tahtnud alguses piparkookide eest sentigi maksta. Eriti veel pärast seda, kui nad neid maitsta olid saanud. Kavalad pagarid selgitasid, et varastatud piparkoogid maitsevadki halvasti. Nii selguski, et ka rebaseid on võimalik üle kavaldada.

Kadunud kuuseke on nüüdseks leitud

Kolmanda advendi puhul rõõmustasid Sajajalgsed meid jõuluetendusega. Kõik algas sellest, et sügavat uinakut teinud karu ärkas üles, sest kuulis haledat nuttu. Ta ei saanud aru, kes ja kus nutab. Ei lumehaldjas ega kuu osanud talle vastata. Lõpuks suunas täheke valguskiire õigesse kohta ning seal see pisaralombist ümbritsetud äratuskell oligi: selgus, et kurvas tujus oli jänku. Kurbuse põhjuseks oli kadumaläinud metsalagendiku kuusk. Otsustati, et kõige paremini teab kuuse asukohta kindlasti reinuvader. Alguses tundus siiski, et rebasel on mõttes ainult tiivad ja koivad – oli tal tulelgi parasjagu kanake valmimas, – kuid lõpuks saadi temalt juhtnöör, kuhu minna. Otsingud viisid metsaelanikud lasteaia saali, kust nad leidsidki kuusekese, ehteis ja puha. Võib ju tunduda, et lugu lõppes kurvalt, sest kuuseke raiuti maha ja viidi oma kodust ära. Tegelikult oli kõik hästi, sest kuuseke jättis maha seemned, millest tärkab peagi mitu-mitu uut kuusekest. 

Aitäh annetuste eest!

Täname kõiki Pähklikese lapsevanemaid, kes tõid lasteaeda annetusi Valga koduta loomade varjupaiga jaoks. Kolmanda advendi järgsel päeval toimetasime kingitused kohale. Lasteaeda esindasid Kristi Sajajalgsetest ning Kaarel ja Karmella-Ly Pähklipurejatest. Lapsed nägid kohapeal kassipoegi, kasse ja koeri. Varjupaiga töötajad olid meile väga tänulikud.

Üheotsapilet Ameerikasse, palun!

10. detsembril oli Mürakarude jõulupäev, mille hommikupoolik möödus Urvaste liikluslinnaku jõulumaal. Meid võttis vastu päkapikk, kes juhatas külalised päkapikulõkse täis teed pidi kuusikusse. Ulakas mehike tahtis meiega hakata kuuse otsa ronima, aga metsahaldjas võttis päkapiku hoogu vähemaks ja asi laabus hoopis ümber kuuse tantsimisega. Jõulumaal oli igasuguste loomade jälgi, mille vahelt tuli leida jõuluvana jäljed ja mööda neid edasi liikuda. Taadi jälg oli kergesti eristatav oma punase värvi järgi. Jälgi mööda liikumine oli edukas, sest ühel hetkel pärast meisterdamist ja kuuse ehtimist oligi ta kohal – ehtne jõulumees. Edasi läks nagu ikka – kes luges luuletust, kes lõi patsu, kes laulis. Igaüks sai taadile kõrva sosistada oma soovi. Üks soov oli nii teistsugune, et punakuub kommenteeris seda valjult, öeldes: “Kas üheotsapilet või tagasi ka?”. Soovija leidis, et jõuluvanalt võiks saada üheotsapileti Ameerikasse. Tagasisõidupileti pidavat ostma ema. Hommikupoolik lõppes keeksikese söömise ja tee joomisega. 

Kus on kõige paremad jõulud?

Otikesed rändasid teisel advendihommikul ringi ja otsisid maad, kus on kõige paremad jõulud. Reisiti Mehhikosse, kus kestavad lõbusate laulude ja tantsudega jõulud lausa terve kuu. Need on ju küll toredad jõulud? Kui aga külalised Mehhikost meie lastele toredat tantsu õpetasid, selgus, et see on meie laste jaoks liialt lärmakas. Seejärel reisiti Havaile, kus tuuakse jõulupuu kohale laevaga ja jõuluvana ise tuleb… surfilauaga! Kõik on ju jõuludeks olemas? Ent siiski: kui külla tulid Havai lapsed ja hakkasid havaikeelset jõululuuletust õpetama, osutus see meie laste jaoks liiga keeruliseks. Reisiti ka veel Indiasse – seal joogamaal peaks küll valitsema jõulurahu? Selgus hoopis, et Indias ei olegi jõulupuud ja liiklus on nii tihe, et jõuluvana võib seal kergesti ära eksida. India lapsed näitasid, kui tihe liiklus on Indias ja juhtuski nii, et jõuluvana jäi rikšade vahele ekslema. Nüüd oli asi selge – ruttu kuuse juurde ja ikka oma emakeelseid luuletusi ja laule õppima! Pole oluline, kas oled Indias või Mehhikos, Havail või Eestis – kõige paremad jõulud on seal, kus on Sinu jaoks kallid inimesed. Imelist jõuluaega!

Tekst: Leana Pauskar ja Pilvi Levin

 

Päkapikkude usinus sai hommikukohvile saatuslikuks

Meie väikesed päkapikud – Sajajalgsed, Pähklipurejad ja Otikesed – seadsid teisel detsembril sammud Otepää gümnaasiumisse. Advendihommikul tervitati kõiki koolilastest ja -õpetajatest päkapikke. Meie lapsed nägid palju vaeva – tantsisid, küpsetasid piparkooke, laulsid. Tantsuhoos kostunud koputused tõid kusagilt kohvilauast päkapikkude sekka ka veidi suurema päkapiku (logopeed Piia), kes kiitis usinaid abilisi ja lootis nende tööhoogu mõnusalt trepil istudes ja kohvi rüübates nautida. Usinalt toimetades võib aga nii mõndagi juhtuda ja nii läkski Piia kohvitass uppi. See ei morjendanud aga kedagi, sest advendiküünal sai süüdatud ja kõige tähtsamale ehk direktorile üle antud. Lasteaias seiklused jätkusid – Krõllid korraldasid advendihommiku, kus oli nukuteatri peategelaseks võluvõimetega päkapikk. Viimane muutis kõik paha heaks. Rahulikku advendiaega kõigile!

X