by Merike Kase | 15, okt. 2025 | Uudised ja teated
Pähklikese maja Otikese rühmas alustasid uut õppeaastat 19 last, kellega tegelevad igapäevaselt kaks õpetajat ja abiõpetaja. Päris tavapärane kooslus, kui jätta mainimata, et tegelikult on Otikesi 23! Nende seas tegutseb keegi, kelle nimega me ei originaalitse, kuid kes enda olemusega lasteaia kontekstis erilisust pakub.
Septembri alguses liitunu kannab nime Kilbu. Ja ta on … stepikilpkonn, kellel aastaid turjal juba palju. Eeldatavat eluiga arvestades veedab ta aga meiega veel järgmisedki 30 aastat. Varasemalt elas sõbrake rühmaõpetaja Aive juures.
Kui lapsed esimest korda uue kaaslasega kohtusid, hakati kohe pead murdma muuhulgas selle üle, kas ta on ikka päris ja mis saab siis, kui ta peaks ümber kukkuma. Kilbu on tõeline inspiratsioon. Nii teevad lapsed kilpkonnajoogat, meisterdavad tehisterraariume, kuhu panevad elama … loomulikult endi tehtud kilpkonnad. Üsna kiirelt sai koostatud graafik, kes ja millisel päeval loomakesele süüa toob. Lasteaeda kolimine tõi roomaja (jah, nii teda ametlikult nimetatakse!) jaoks kaasa selle, et vaikselt peab hakkama vaatama, kuidas talle dieetprogrammi korraldada. Ilmselt korvavad selle laupäevad ja pühapäevad, mil ta saab olla vaikuses, omaette ja valmistuda esmaspäevasteks kohtumisteks tegusate ja jutukate Otikese rühma lastega.
Uusi teadmisi on omandatud juba kuhjaga. Näiteks oskavad lapsed öelda, mida kilpkonn täpsemalt sööb, kui kaua saab ilma toiduta hakkama, miks peab loomakest vannitama. Kas sina oskad nendele küsimustele vastuseid anda?
Soovime rühmaga liitumise puhul õnne nii Kilbule kui meile endile!
by Merike Kase | 06, okt. 2025 | Uudised ja teated
Kolmandal oktoobril tähistati õpetajate päeva traditsioonilise vastuvõtuga. Seekord toimus üritus Otepää Kultuurimajas. Meie lasteaiast said Otepää valla tänukirja, meene ja lilleõied Pähklikese maja õpetaja Marlen Paavo ja Võrukaela maja abiõpetaja Jaanika Tikk. Palju õnne!
Fotod: Valju Aloel
by Merike Kase | 23, sept. 2025 | Uudised ja teated
Lugu kirjaniku külaskäigust tema teose „Mälestused“ stiilis. Teksti autor: Merike Kase
Ma olen kirjanik. Elan Tallinnas. Eesnimeks Andrus ja perenimeks see paljude jaoks raskesti käänatav Kivirähk. Vahel juhtub, et satun suurlinnast Lõuna-Eestisse. Sel korral jõudsin sinna napilt enne sügise tulekut, sest 22. septembril, mil ma Nuustakule sõitsin, algas õhtul sügis. Nii et külastasin väikelinna ikkagi suvel.
Miks ma talvepealinna läksin? No eks kutsuti. Ja kui kutsutakse, tuleb minna! Raamatu aasta ka veel ja puha. Kohtusin Karuoti, Pähklipureja ja Sajajalgse rühma lastega. Küll meil oli põnev. Alguses ma lugesin neile mõned lood oma raamatutest, mis kenasti saalis ootasid. Põnnid küsisid mult igasuguseid asju. No et, kuidas ma kirjanikuks sain ja milline on mul enda kirjutatud raamatutest lemmik või et, kuidas kirjanikuks saada. Vastasin ausalt, et lihtsalt hakkasin kirjutama ja kõik on lemmikud. Avaldasin saladuse, et kirjanikuks ei saagi õppida, tuleb lihtsalt hakata sõnu ritta seadma ja nii ongi. Kui on lugejaid, siis oledki kirjanik. Mul õnneks huvilisi on, kolm rühmatäit kindlasti. Suured inimesed küsisid ka. Uuriti, et kuidas erinevad üksteisest lastele ja täiskasvanutele kirjutamine. Mis ma oskan kosta? Ega ei erinegi, tulemus on lihtsalt teine.
Rõõmsasti jagasin kõigile autogramme ja tegime ühispilte. Ma pole ise lasteaias käinud, no läks kuidagi nii, aga võin uhkusega öelda, et olen lasteaias söönud. See hea tegevus toimus Krõlli rühmas. Nägin võimalust seal tukastamiseks ka, sängid kõik laiali laotatud ja puha. Paraku pidin lõunaunest loobuma, sest mind oodati järgmises kohas. Haarasin kingitused ehk jutu- ja pildiraamatu kaasa. Nii palju, kui jõudsin piiluda, olid lapsed ise pildiraamatu koostanud. Oi, kui põnev, sest eks ta minu juttude ainetel ole! Õues hüüdsid rõõmsad mudilased nii toredasti: „Head aega, Andrus Kivirähk!“
Lasteaiast minnakse kooli. Küll ma juba tean, kuigi olen lasteaias ainult esinenud ja söönud. Igatahes vantsisin siis mõnisada meetrit edasi ja seal need õpilased mind ootasidki. Õhtupoole sõitsin ühistranspordiga kenasti pealinna tagasi. Ahjaa … 22. septembril sündis uus sügis, kuid siis tähistati ka rahvusvahelist autovaba päeva. Aga see minusse väga ei puutu, sest mul juhiluba polegi.
Fotod: Merike Kase, Kirli Keemu
by Merike Kase | 03, sept. 2025 | Uudised ja teated
Sina oled praegu väike,
aga ükskord suureks saad,
võtab aega, mis ta võtab –
ükskord kõigest aru saad! (P. Volkonski)
Ja selleks, et pärast lasteaiateed meie järelkasv võimalikult paljust aru saaks, toetame teda enne koolipõlve läbi projektõppe, laseme palju tööd teha ehk mängida (on ju mäng väikese inimese töö), rahulikus tempos kulgeda. Seda kõike läbi õppeaasta teema „Koos on parem!“
Iga aasta rõõmustab ka millegi uuega. Nii liitusid meie naiskonnaga Kaidi Kaur (Mesimummid) ja Annemai Laats (ülelasteaialine asendaja), kes toetavad rühmades abiõpetajatena. Septembri keskpaigast süstib muusikaõpetaja Kadri Giannakaina Laube kõigisse laulu-mängulusti. Võrukaela Maru-Mürade rühmale tõi september lausa vastse nime. Alates teadmistekuu esimesest päevast tegutseb Kaisukarude ja Mürakarude kõrval Karuoti rühm.
Õppeaasta avaüritusel jäi ühe tähtsa onu sõnavõtust kõlama, et koolieas igatsetakse võimalust lõunauneks. Päris suurena ollakse enda peremees, mis tähendab, et võib ühe päeva jooksul süüa kasvõi kaks jäätist. Võtab aega, mis ta võtab – tuleb aeg, mil jäätist on palju, lõunaund paraku üldse mitte. Igal eal omad vead. Ometi, ükskord kõigest aru saad!
by Merike Kase | 26, mai 2025 | Uudised ja teated
23. mail palusime lapsed varem ära viia, et töötajad saaksid juba kell 15.30 sõita õppeaasta lõpuüritusele. Me oleme väga tänulikud vanematele, kes võimaldasid naiskonnale vahva kummiparvematka. Meie jaoks oli see imeline, naerurohke ja ühendav elamus!
Läbisime Võhandu jõel 13 kilomeetrit. Nelja parve vahel jaotunud lõbusad lasteaednikud nägid veeteel hulganisti takistusi, alates kivimürakatest ja lõpetades kärestikega. Päris kuivaks ei jäänud vist küll keegi – igaüks sai mõne pritsme või lainega pihta. Selle ligi kolmetunnise “kulgemise” ajal silmasime puu otsas puhkavat kakku, tuttpüti üheksaliikmelist peret, ühe parve rahvas kohtas ka jäälindu. Nähti ka karu, kuid seda fakti kinnitada või ümber lükata on keeruline. Boonusena saime kolleegidega lähemalt tuttavaks. Nii pika teekonna jooksul tuleb ju selgelt esile, kes pelgab ekstreemsusi, kes oleks aga heameelega kärestikes parve risti tõmmanud, et adrenaliinimõõdik veelgi rohkem põhjas oleks. Esmaspäeval oli töötajate seas põhiteemaks arutlus, kuidas matk hiljem kehaliikmetes tunda andis.
Pärast hoolikat aerutööd võtsime aasta kokku ja seadsime pilgud juba sügisesse. Nimelt valisime õppeaasta teema, milleks sai: “Koos on parem!” Tõmbasime joone alla ka maikuu alguses toimunud aasta töötajate valimisele. Direktor kuulutas välja, et Võrukaela maja aasta töötaja ehk Tõeline Võrukael on sel aastal õpetaja abi Keili Veidemann, Tõeliseks Pähkliks krooniti õppejuht Merike Kase. Tänukirja ja meenetega tunnustati aasta õuesolijat (Maarja Raud), aasta annetajat ja märgatuimat (Ere Paala), aasta “jah”-ütlejaid (Leana Pauskar, Jaanika Kaarna), aasta märkajat (Annika Jalajas), aasta osalejat ja osalema suunajat (Kirli Keemu), aasta vahendileidjaid (Krõllid), aasta lapsevanemate kaasajaid (Otikesed), aasta ürituse korraldajaid (Mürakarud, Merike Kase).
Fotod: Kirli Keemu ja OÜ Puhka Looduses matkajuht.
