Pähklipurejad uurisid mannavahtu

Kolmandal veebruaril käisid Pähklipurejad Valgesoo rabas, et osa saada RMK õppeprogrammist “Rabast põlismetsa”. Alustuseks selgus, et raba on nagu mannavaht – äärtes on tunduvalt rohkem vett kui keskel (täpselt samamoodi on mannavahu ja piimaga). Jah, raba saab võrrelda mannavahuga, kuid nagu võrreldavate puhul ikka, on neil ka erinevusi. Kui mannavaht kausis aina väheneb, siis rabaga on vastupidi – aastatega ta ainult suureneb. Kui saime ülesandeks leida jõhvikaid, ei pidanud kaua otsima. Leitud vitamiinipallid sõime loomulikult ära. Selgus, et kõik marjad, mida võib rabast leida, on söödavad. Erinevalt metsamarjadest, mille puhul peab alati olema väga kindel, kas leitu sobib süüa või mitte. Peale rüüpasime rabavett, mis on allikavee kõrval üks puhtamaid. Seda muidugi tingimusel, et joomiseks võetakse vett laudteest kaugemalt. Kui olime metsa jõudnud, märkasime kohe hiigelsuuri kuklasepesasid. Arvasime, et kuklased elavad talve üle magades, kuid selgus, et nii see ei ole. Tegelikult on nad täiesti ärkvel – ootavad sügaval maa sees sooja kevadpäikest. Matka lõpuks ronisid julgemad vaatetorni tippu, et oma silmaga läbitud rada kõrgemalt üle vaadata.

X