Mihklipäev päästab hundi suu lahti

Kaks sajandit tagasi märkis mihklipäev, et suvest saab talv. Tänapäeval, 21. sajandil, Otepää lasteaias, tervitati mihklipäevaga hoopis värvikirevat sügist.
Kui Võrukaelad õuesõppeplatsil mihklipäeva tähistasid, kuulsid nad ühel hetkel imelikku häält. Peagi selgus, et nende puuonnis norskas unne suikunud karuott ise. Unine karu ärkas, mängis lastega mängu, aga uni tikkus ikka ligi. Ärksaks muutus mesikäpp siis, kui hunt kohale ilmus. Lambaema selgitas, et mihklipäev pidigi hundi suu lahti päästma. Hunt ja karu tegid vägikaikaveoga selgeks, et karu on tugevam ja võsavillem peab metsa tagasi minema. Viisaka palumise peale lubati siiski ka hundil peole jääda, tingimusel, et ta kedagi ära ei söö. Kõige lõpus nauditi sügisande ja nendest tehtud küpsetisi. Aitäh lapsevanematele!
Pähklikese üritusel luges muusikaõpetaja ette hundi kirja, millest said ka Pähklikese lapsed kinnitust, et loomad tuleb hiljemalt mihklipäevaks kinni panna – hundi suu on nüüd valla! Lastele rääkis Eesti metsloomadest jahimees Tiit Rammul. Muuhulgas selgus, et kobras ei söö sugugi mitte puud, vaid puukoort. Ringi ei jookse meil mitte pesukarud, vaid kährikkoerad. Meie aasta loom – ilves – ei roni puu otsa jahi pidamiseks, vaid hoopis puhkamiseks või varjumiseks.
Pärast selliseid tervituspidusid saab hakata nautima kuiva sügist. Sademetega peaks olema järgmise kolme kuu jooksul kitsas käes, sest vanarahva tarkuse järgi ennustab kuiv mihklipäev kuiva sügist

X