Sisalikest ja madudest

Septembris külas käis üks mees,
kel loomad suure koti sees.
Sealt ta välja võttis siis,
riidest kotikesi viis.
Iga kott siis lahti tehti,
nendes peitujaid nii nähti.
Oli sisalik ja neli madu,
lastel küsimusi tekkis sadu.
Roomajail siis tehti pai,
laste rõõmu näha sai.
Järgnes vahva keskustelu,
millest teab nüüd iga semu:
kui sa madu kohtad õues,
tea – tal hirm on lausa põues,
sestap salvata sind võib.
Kaitseks üht sa teha võid –
kanna ikka kummikuid!
Nõnda teada saimegi –
madu meid ei kuulegi.
Aga ujumises madu on,
vaat’ et omamoodi tšempion!

Head uut aastat, lasteaed!

Soe septembrihommik, tere!
Ammu ootas sind me pere.
Tere, meie kallis maja!
Sind on ikka rõõm meil näha!
(R. Farhadi, M. Kase)

Foto: Merike Kase

Just need luuleread iseloomustasid meie lasteaia õppeaasta avaüritusi kõige paremini – ilm oli suurepärane ning kõigil oli rõõm üle pika aja näha nii üksteist kui oma maja.
Mõlemas majas oli taaskohtumisse pikitud augustikuu üks tähtsamaid sündmusi – Balti keti 30. aastapäev. Ka meie tegime oma ketid. Võrukaelas võeti sihiks teha inimkett, mis ulatuks ühest maja otsast teise. Pähklikeses oli keti eesmärgiks kallistada maja. Kõik nägid vaeva, et lülirida oleks üks tervik. Veidi jäi lülisid puudu, aga muidu saime tehtud! Omanäolisust lisas omalt poolt ka sügis, sest fotoltki näeme, kuidas septembrikuule omased üha enam pikalevenivad varjud loovad justkui topeltketi efekti.
Nüüd saame asuda teele – uuel aastal astume väravast välja ning uurime maid ja rahvaid.

Lp. Lapsevanemad

Pähklikese maja sõimerühm (Lepatriinu rühm) alustab tööd 26. augustil.

Mihklipäev päästab hundi suu lahti

Kaks sajandit tagasi märkis mihklipäev, et suvest saab talv. Tänapäeval, 21. sajandil, Otepää lasteaias, tervitati mihklipäevaga hoopis värvikirevat sügist.
Kui Võrukaelad õuesõppeplatsil mihklipäeva tähistasid, kuulsid nad ühel hetkel imelikku häält. Peagi selgus, et nende puuonnis norskas unne suikunud karuott ise. Unine karu ärkas, mängis lastega mängu, aga uni tikkus ikka ligi. Ärksaks muutus mesikäpp siis, kui hunt kohale ilmus. Lambaema selgitas, et mihklipäev pidigi hundi suu lahti päästma. Hunt ja karu tegid vägikaikaveoga selgeks, et karu on tugevam ja võsavillem peab metsa tagasi minema. Viisaka palumise peale lubati siiski ka hundil peole jääda, tingimusel, et ta kedagi ära ei söö. Kõige lõpus nauditi sügisande ja nendest tehtud küpsetisi. Aitäh lapsevanematele!
Pähklikese üritusel luges muusikaõpetaja ette hundi kirja, millest said ka Pähklikese lapsed kinnitust, et loomad tuleb hiljemalt mihklipäevaks kinni panna – hundi suu on nüüd valla! Lastele rääkis Eesti metsloomadest jahimees Tiit Rammul. Muuhulgas selgus, et kobras ei söö sugugi mitte puud, vaid puukoort. Ringi ei jookse meil mitte pesukarud, vaid kährikkoerad. Meie aasta loom – ilves – ei roni puu otsa jahi pidamiseks, vaid hoopis puhkamiseks või varjumiseks.
Pärast selliseid tervituspidusid saab hakata nautima kuiva sügist. Sademetega peaks olema järgmise kolme kuu jooksul kitsas käes, sest vanarahva tarkuse järgi ennustab kuiv mihklipäev kuiva sügist

Muusikapäev lasteaias

Rahvusvaheline muusikapäev on esimesel oktoobril. Lasteaias tähistasime tähtpäeva kaks päeva hiljem. Põhjus oli lihtne – meie kutsutud esineja graafik ei võimaldanud õigel päeval tulla. Külalise tihe kontsertkava viitab juba sellele, et tegemist oli kõrgelt hinnatud kontserdiga.  Külaliseks oli fantaasiamuusik ja trubaduur Silver Sepp. Oma esitlust alustas ta sellega, et tunnistas ausalt: “Mul ei ole täna kaasas ühtegi pilli, aga annan teile kontserti.” Tõsi, ühtegi tavamõistes pilli tal kaasas polnud. Ühes olid temaga hoopis igapäevased esemed, millest hakkas mees muusikat välja võluma. Nii kuulsid lapsed näiteks pudeli- ja naelapilli. Kusjuures, neile, kellel plaanis naelapilli ehitada: mida rohkem sissepoole nael on löödud, seda kõrgemat heli ta teeb ja vastupidi. Nii nagu perekonnaski: pikem (tavaliselt mees) on madalama häälega, lühem (tavaliselt naine) kõrgema häälega. 45minutiline kontsert pakkus nii lastele kui täiskasvanutele hoopis teistsugust muusikat kui oleme harjunud kuulama. Muusika on tegelikult kõikjal meie ümber – see tuleb lihtsalt üles leida!

Maru-mürade vahva retk Ähijärve lasterajal

Maru-Mürad käisid SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projekti raames Ähijärve ääres. Õppeprogramm “Vahva retk Ähijärve lasterajal” koosnes meie laste jaoks kolmest osast: sõit, ait, retk. Bussiaknast nägid lapsed Tossumaad (Restu järv ja selle kohal olnud udu), rongirada (raudteed), kiletatud ja mittekiletatud heinapalle. Peaaegu ühe tunni pikkune bussisõit võimaldas nii mõnelgi mõelda oma mõtteid ja neid ka teistega jagada. Nii esitas üks Maru-Müra õpetajale küsimuse: “Kas sellel bussil on konks ka?”. Kui olime kohale jõudnud, kuulsime aidast huvitavaid hääli. Lapsed arvasid kohe, et hoones elavad kummitused. Veendumaks, et see nii pole, kiikasime sisse. Nägime käsikivi, millega varem jahu jahvatati. Lapsed said ise proovida, kui raskelt liigub käsikivi. Õigevanasti olid pannkoogid hoopis väärtuslikumad kui praegu! Kummitusi me ei leidnud – hääled tulid hoopis lindilt ja imiteerisid aidas tehtavaid toimetusi. Kui ka suitsusaun oli üle vaadatud (teatud huvides ainult väljastpoolt), asuti matkarajale. Retkel mängiti erinevaid mänge, vaadeldi binokliga Ähijärve. Põhiteemaks olid praegusel ajal loomulikult lehed – arutleti, et mitte kõik puud ei langeta sügisel lehti – okaspuud ei ole ju talvel paljad. Ja ongi nii, et ka okaspuudel on lehed, lihtsalt teistsugusteks arenenud kui lehtpuudel. Lehtedest ja muust käepärasest valmis rühma lapitekk. Tagasiteel loendasime üle Antsla peatänava ääres olevad rohelised majad. Loendamise tulemusel jäi selgusetuks, kas rohelisi maju on seal 4, 13, 21 või… . Lasteaias und oodates midagi loendama ei pidanud – uni tuli iseenesest.

X