Rubriik: Võrukaela maja uudised

Võrukaela maja uudised

162 väikest karbikest päästsid elusid

17. septembril külastas lasteaeda Toomas Pranstibel, kaasas erinevad linnutapikud. Entusiast rääkis põnevaid fakte ämblike maailmast.

Selgus, et ämblikul koorub korraga ligikaudu 150-200 beebiämblikku. Seejuures peab nende omanik olema hoolas – esimesel võimalusel tuleb nad üksteisest eraldada, vastasel korral süüakse nõrgemad lihtsalt ära. Nii oligi Toomase sõbral ükskord laual 162 väikest karbikest, igas üks pisiämblikuke. 

Hea on teada, et kõik ämblikud on küll mürgised, kuid Eestis elavad ämblikud endast inimesele surmavat ohtu ei kujuta. Nii on ka Saksamaal elavate ämblikega. Seal tehti lastele lausa animafilm, mille eesmärgiks oli maha võtta hirmu ämblike ees. Küll aga keelati selle filmi näitamine ära Austraalias, kus lapsed ei saa siiski liiga julged olla – mõned kängurumaa ämblikud on inimesele surmavad.

Ämblikud on kõige aktiivsemad öisel ajal. Sellepärast ei tasu vastu ööd nende elamise ust avada – kui elanik kiirelt plehku paneb, siis võib juhtuda nii nagu Toomasel – kuu aega otsiti loomakest taga, kuniks ta end tütre padjal ilmutas.

Lõpetuseks ütles paljude linnutapikute omanik, et ämblikke pole vaja karta, kuid neid katsuma minna pole ka vaja. Las nemad elavad oma elu, meie enda oma. Mahume ju ära küll!

 

Kolme- ja enamalapselise pere lasteaiatoidu toetuse taotlus

Kolme- ja enamalapselise pere lasteaiatoidu toetuse taotlust saab esitada Otepää Vallavalitsuse sotsiaalteenistusele (Lipuväljak 13) või saata e-postiaadressile vald@otepaa.ee. Täpsem info vallavalitsusest.

Blankett: Kolme- ja enamalapselise pere lasteaiatoidu toetuse taotlus

Tere, uus õppeaasta!

Teadmistepäeva tähistati Pähklikeses uue muusikaõpetaja, Airi Pedaja eestvedamisel. Koos lauldi, mängiti kehapilli ja iga rühm pani salajasse kohvrisse oma soovid uueks õppeaastaks. Muusikaõpetaja keeras kohvri lukku, et soovide täitumine oleks eriti kindel. Õppealajuhataja rõhutas kätepesu olulisust, et saaksime ikka lasteaias koos õppida ja mängida ega peaks taaskord pikemaks ajaks koju jääma.

Võrukaelas võtsid sõna koolieelikud, kes ütlesid, milles nad lubavad väiksematele sellel õppeaastal eeskujuks olla. Üks lubas eeskujuks olla magamises, teine jällegi riietumisel. Üks laps teatas, et ei tohi alla anda. Õues lahendati asfaldile tehtud loomateemalist ristsõna. Külalised koolist esitasid ilukava ja lugesid luuletuse. Lõpetuseks tehti suud magusaks.

Mõlemas majas tervitati uusi töötajaid. Pähklikeses on nendeks muusikaõpetaja Airi Pedaja ja Krõllide rühmaõpetaja Signe Lõo. Võrukaelas on kõik uued töötajad Kaisukarudest: õpetajad Kristiina Kulasalu ja Mari Kasemets ning õpetaja abi Hirlanda Kolga.

Uus õppeaasta

Uus õppeaasta algab 1. septembril Võrukaelas kell 10.00 ja Pähklikeses kell 10.30. Jätkame maade ja rahvaste teemaga. Kõik uut õppeaastat puudutav info (ringitegevus, eesmärgid, üritused) jõuab kodulehele jooksvalt septembrikuu jooksul.

Selleks, et hoida nii enda kui teiste tervist, palume endiselt suurt tähelepanu pöörata kätepesule. Kõikides rühmades ja sissepääsude juures on olemas ka desinfitseerimisvahendid.

Jaapani nukkude pidu Võrukaelas

Kuna kolmanda kuu kolmas päev on Jaapanis pühendatud nukkudele (tütarlaste püha ehk nukkude pidu ehk hinamatsuri), siis etendasid Kaisukarud oma jaapani muinasjutu nukuteatrietendusena. Loost “Draakoni kingitus” jäi kõlama mõte, et omakasupüüdmatut heategu ootab sageli ees üllatav kingitus. Nii juhtuski, et vaene poiss sai maoks muutunud tüdruku päästmise eest Draakonikuningalt kingituseks väikese karbikese. Karbikeses oli aga kuldleib, mis ei saanud kunagi otsa. Muinasjutu järel rääkisid Mürakarud, mis neile loos enim meeldis. Maru-Mürad uurisid jutustajatelt, kas jaapanlased lambaliha söövad (?) ja Kaisukarud poseerisid muinasloo taustal.

Omedetou gozai masu!

Ehk jaapani keelest tõlgituna: “Palju õnne!”

Õnnesoovid kõlasid Võrukaelas vastlapäeval, mil tähistasime Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Pidu algas traditsioonilise kätlemisega, millele järgnes Eesti rahvariiete uurimine. Kodumaad olid lisaks kohalikele õnnitlema tulnud ka eri rahvuste esindajad. Nägime marokolasi, jaapanlasi, türklasi, sakslast, itaallast, kuubalast jne jne. Isegi Inglismaa kuninganna ja Taani printsessid olid kohal. Kuulsime, kuidas kõlab “tere” türgi (merhaba) ja jaapani keeles (konnichiwa). Viimases keeles kostusid peol isegi õnnesoovid. Pidu lõppes loomulikult kiluvõileibadega.

Lumi ja jää peidavad end Maru-Mürades

Jaanuaris oli Maru-Mürade läbivaks õppe- ja kasvatustegevuse teemaks Antarktika ja Arktika. Teema omandamisele aitasid suuresti kaasa erinevad käelised tegevused. Näiteks valmis jääkarule eraldi spetsiaalne jää- ja lumeala (eriti magusast materjalist – suhkrust) ning iga lapse viis sõrme said jääkaru kehaosadeks. Väidet, et jääkarud söövad pingviine, oskavad Maru-Mürad igatahes ümber lükata, sest… ühed elavad ju Antarktikas ja teised Arktikas. Jääkaru ei tea pingviinidest midagi ja vastupidi. Kes kus elab, tuleb lugejal endal välja uurida.

 

Otikesed otsisid ja leidsid sõpru

Sõpra vajab iga laps,
siis on kokku meid ju kaks.
Koos on vahva mänge luua,
kordamööda kommi tuua…

Otikese rühma lapsed otsustasid, et lähevad endale sõpru juurde otsima. Koos õpetajatega mindi külla Võrukaela majja, Mürakarude rühmale. Seal võtsid meid vastu toredad lapsed ja tegusad õpetajad Annika, Liana ja Järvi. Lapsed tutvusid Võrukaela maja ruumide ja rühmadega ning said ka kokatädiga juttu puhuda. Seejärel oli tore tutvumisring, milles kõik said teada üksteise nimed, vanused. Pärast seda polnud enam pikka juttu ja läks mänguks. Uute sõpradega mängiti igasuguseid toredaid mänge, näiteks “Kuuma kartulit.” Üllatuseks pani õpetaja Annika keerlema discokuuli, mägima muusika – läks lõbusaks tantsuks. Kui tantsud tantsitud, oli aeg kommi süüa ja muljeid vahetada. Lõpetuseks said lapsed lustida Võrukaela õuealal ning seejärel oligi aeg sõpradega hüvasti jätta…

Veelkord suur aitäh toredale Võrukaela perele!

Suured ja väikesed Otikesed

Isemoodi jõuludel oli ka lõunalaud isemoodi

Isemoodi jõulud
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas,
ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma (O. Saar).

Kui Olivia Saar luuletab isemoodi jõuludest, siis Võrukaelad sõid isemoodi lõunasööki. Saabuvat jõuluaega tähistasid Maru-Mürad ja Mürakarud lausa ühise piduliku jõululõunaga. Menüüs oli loomulikult jõulupraad (keedukartul, kaste, ahjuliha, verivorst, hapukapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos). Pidulikkust lisas sündmusele, et iga lõunataja reserveeritud koht oli märgistatud nimelise sildiga. Ja need sildid olid väga erilised: lapsed ja õpetajad valmistasid igaüks oma sildi ise.

Üheotsapilet Ameerikasse, palun!

10. detsembril oli Mürakarude jõulupäev, mille hommikupoolik möödus Urvaste liikluslinnaku jõulumaal. Meid võttis vastu päkapikk, kes juhatas külalised päkapikulõkse täis teed pidi kuusikusse. Ulakas mehike tahtis meiega hakata kuuse otsa ronima, aga metsahaldjas võttis päkapiku hoogu vähemaks ja asi laabus hoopis ümber kuuse tantsimisega. Jõulumaal oli igasuguste loomade jälgi, mille vahelt tuli leida jõuluvana jäljed ja mööda neid edasi liikuda. Taadi jälg oli kergesti eristatav oma punase värvi järgi. Jälgi mööda liikumine oli edukas, sest ühel hetkel pärast meisterdamist ja kuuse ehtimist oligi ta kohal – ehtne jõulumees. Edasi läks nagu ikka – kes luges luuletust, kes lõi patsu, kes laulis. Igaüks sai taadile kõrva sosistada oma soovi. Üks soov oli nii teistsugune, et punakuub kommenteeris seda valjult, öeldes: “Kas üheotsapilet või tagasi ka?”. Soovija leidis, et jõuluvanalt võiks saada üheotsapileti Ameerikasse. Tagasisõidupileti pidavat ostma ema. Hommikupoolik lõppes keeksikese söömise ja tee joomisega. 

X