Rubriik: Võrukaela maja uudised

Võrukaela maja uudised

Jaapani nukkude pidu Võrukaelas

Kuna kolmanda kuu kolmas päev on Jaapanis pühendatud nukkudele (tütarlaste püha ehk nukkude pidu ehk hinamatsuri), siis etendasid Kaisukarud oma jaapani muinasjutu nukuteatrietendusena. Loost “Draakoni kingitus” jäi kõlama mõte, et omakasupüüdmatut heategu ootab sageli ees üllatav kingitus. Nii juhtuski, et vaene poiss sai maoks muutunud tüdruku päästmise eest Draakonikuningalt kingituseks väikese karbikese. Karbikeses oli aga kuldleib, mis ei saanud kunagi otsa. Muinasjutu järel rääkisid Mürakarud, mis neile loos enim meeldis. Maru-Mürad uurisid jutustajatelt, kas jaapanlased lambaliha söövad (?) ja Kaisukarud poseerisid muinasloo taustal.

Omedetou gozai masu!

Ehk jaapani keelest tõlgituna: “Palju õnne!”

Õnnesoovid kõlasid Võrukaelas vastlapäeval, mil tähistasime Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Pidu algas traditsioonilise kätlemisega, millele järgnes Eesti rahvariiete uurimine. Kodumaad olid lisaks kohalikele õnnitlema tulnud ka eri rahvuste esindajad. Nägime marokolasi, jaapanlasi, türklasi, sakslast, itaallast, kuubalast jne jne. Isegi Inglismaa kuninganna ja Taani printsessid olid kohal. Kuulsime, kuidas kõlab “tere” türgi (merhaba) ja jaapani keeles (konnichiwa). Viimases keeles kostusid peol isegi õnnesoovid. Pidu lõppes loomulikult kiluvõileibadega.

Lumi ja jää peidavad end Maru-Mürades

Jaanuaris oli Maru-Mürade läbivaks õppe- ja kasvatustegevuse teemaks Antarktika ja Arktika. Teema omandamisele aitasid suuresti kaasa erinevad käelised tegevused. Näiteks valmis jääkarule eraldi spetsiaalne jää- ja lumeala (eriti magusast materjalist – suhkrust) ning iga lapse viis sõrme said jääkaru kehaosadeks. Väidet, et jääkarud söövad pingviine, oskavad Maru-Mürad igatahes ümber lükata, sest… ühed elavad ju Antarktikas ja teised Arktikas. Jääkaru ei tea pingviinidest midagi ja vastupidi. Kes kus elab, tuleb lugejal endal välja uurida.

 

Otikesed otsisid ja leidsid sõpru

Sõpra vajab iga laps,
siis on kokku meid ju kaks.
Koos on vahva mänge luua,
kordamööda kommi tuua…

Otikese rühma lapsed otsustasid, et lähevad endale sõpru juurde otsima. Koos õpetajatega mindi külla Võrukaela majja, Mürakarude rühmale. Seal võtsid meid vastu toredad lapsed ja tegusad õpetajad Annika, Liana ja Järvi. Lapsed tutvusid Võrukaela maja ruumide ja rühmadega ning said ka kokatädiga juttu puhuda. Seejärel oli tore tutvumisring, milles kõik said teada üksteise nimed, vanused. Pärast seda polnud enam pikka juttu ja läks mänguks. Uute sõpradega mängiti igasuguseid toredaid mänge, näiteks “Kuuma kartulit.” Üllatuseks pani õpetaja Annika keerlema discokuuli, mägima muusika – läks lõbusaks tantsuks. Kui tantsud tantsitud, oli aeg kommi süüa ja muljeid vahetada. Lõpetuseks said lapsed lustida Võrukaela õuealal ning seejärel oligi aeg sõpradega hüvasti jätta…

Veelkord suur aitäh toredale Võrukaela perele!

Suured ja väikesed Otikesed

Isemoodi jõuludel oli ka lõunalaud isemoodi

Isemoodi jõulud
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas,
ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma (O. Saar).

Kui Olivia Saar luuletab isemoodi jõuludest, siis Võrukaelad sõid isemoodi lõunasööki. Saabuvat jõuluaega tähistasid Maru-Mürad ja Mürakarud lausa ühise piduliku jõululõunaga. Menüüs oli loomulikult jõulupraad (keedukartul, kaste, ahjuliha, verivorst, hapukapsas, kõrvitsasalat, pohlamoos). Pidulikkust lisas sündmusele, et iga lõunataja reserveeritud koht oli märgistatud nimelise sildiga. Ja need sildid olid väga erilised: lapsed ja õpetajad valmistasid igaüks oma sildi ise.

Üheotsapilet Ameerikasse, palun!

10. detsembril oli Mürakarude jõulupäev, mille hommikupoolik möödus Urvaste liikluslinnaku jõulumaal. Meid võttis vastu päkapikk, kes juhatas külalised päkapikulõkse täis teed pidi kuusikusse. Ulakas mehike tahtis meiega hakata kuuse otsa ronima, aga metsahaldjas võttis päkapiku hoogu vähemaks ja asi laabus hoopis ümber kuuse tantsimisega. Jõulumaal oli igasuguste loomade jälgi, mille vahelt tuli leida jõuluvana jäljed ja mööda neid edasi liikuda. Taadi jälg oli kergesti eristatav oma punase värvi järgi. Jälgi mööda liikumine oli edukas, sest ühel hetkel pärast meisterdamist ja kuuse ehtimist oligi ta kohal – ehtne jõulumees. Edasi läks nagu ikka – kes luges luuletust, kes lõi patsu, kes laulis. Igaüks sai taadile kõrva sosistada oma soovi. Üks soov oli nii teistsugune, et punakuub kommenteeris seda valjult, öeldes: “Kas üheotsapilet või tagasi ka?”. Soovija leidis, et jõuluvanalt võiks saada üheotsapileti Ameerikasse. Tagasisõidupileti pidavat ostma ema. Hommikupoolik lõppes keeksikese söömise ja tee joomisega. 

Piirivalvuriks või talumeheks – selles on küsimus

20. novembril külastasid Maru-Mürad ja Mürakarud Mehikoorma piirivalvepunkti. Külalistele räägiti, mida piirivalvurid igapäevaselt teevad ja näidati, missugused kentsakad lood on kaamerasilm kinni püüdnud. Näiteks jäid kaamerale vahele umbes 40 metssiga, kes miskipärast Venemaalt üle jää meie maale otsustasid tulla. Elevust tekitas võimalus minna pahategijatele mõeldud kongi. Üks poiss mõtles ja mõtles ning teatas siis, et tema pole midagi paha teinud ja seega kongi ei lähe. Enne vee peale minekut poseeriti kõikvõimalikel piirivalvuri tööks olulistel masinatel, alustades ATV-st ja lõpetades paadiga. Ja siis oligi käes hetk, kui kõik soovijad said hõljukiga sõita. Ikka alguses mõned meetrid maa peal, siis aga päris suurel kiirusel Lämmijärvel. Lõpetuseks uuriti, kes lastest tulevikus Mehikoormasse piirivalvurina tagasi tulevad. Vastuste põhjal võib oletada, et nii mõnelgi on see plaanis. Samas hüüdis üks laps, et tema tahab piirivalvuri asemel saada hoopis talumeheks. Eks me näe!

Jõuluootus ja “kauged” külalised

12. novembril lõppes Võrukaelas hingedeaeg ja algas jõuluootus. Selle raames avasime meie õuealal oleva jõulumaa. Hingedeajaga jätsime selleks aastaks hüvasti läbi tondimängu. Sõime küpsist ja kuulasime vaikuseminutite jutukest.

Jõuluaja ootus meelitas kohale ka külalised, sest juba järgmisel päeval käisid õuesõppeplatsil projektipäeva raames grillimas Otepää gümnaasiumi esimese klassi lapsed. Suur rõõm oli näha alles äsja meilt kooliteele saadetud lapsi!

      

Isad õppisid, robotid õpetasid, sandid jooksid

Kaisukarude isadepäeval said isad ja lapsed koos mängida ning õppida samal ajal programmeerimist. Iga isa meisterdas koos oma lapsega paberist kodu ning asetas selle mänguväljakule. Kodutee tuli leida programmeerimise teel. Kui programmeerimisel eksiti, jõuti hoopis naabri juurde. Kui Bee-Botid ja Blue-Botid olid kodutee leidnud, aidati ahvid banaanideni ja hiired juustuni. Programmeerimisvahendiks olid sedapuhku Ozo-Botid, kus rada loodi markeritega joonistades.

Lisaks isadepäevale tähistasid Kaisukarud ka mardipäeva: nende uksele koputasid naaberrühmade mardid, kes võeti rõõmuga vastu. Asjalikud mardid said külastuse lõpuks kommi. Mardinädalal tehti ka selle hooaja esimene lumememm.

Lugu Türgi sultanist ja tema pistrikust

Päev enne halloweeni kustusid hommikupoolikul nii Kaisukarudes kui Maru-Mürades tuled. Hämaruses sisenesid Mürakarude õpetajad Liana ja Annika. Külalised asetasid põrandale Türgi vaiba, led-küünla ja istusid lastega mõnusasse ringi. Mürakarud jutustasid väikestest jutuhuvilistest koosnevale publikule loo Türgi sultanist ja tema pistrikust. Kaasahaarav lugu kandis ideed, et oma sõpra tuleb alati aidata. Jutu järel räägiti Maru-Müradega Türgi sümboolikast ja kommetest. Siinkohal tulid appi väikesed Mürakarud, kes olid illustratsiooniks joonistanud Türgi lipu ja palee. Selgus, et Eestil ja Türgil on ka midagi ühist – mõlema riigi rahvusloomaks on hunt. Hubases ringis kallistati üksteist, sest Türgis on au sees üksteisega füüsilise kontakti hoidmine (kallistused, paid, musid). Loomulikult ei puudunud ka lavaši söömine. Nii mõnigi leidis, et see on nämma.

X